August 18, 2014
Tahan lilli korjata ja elu nautida
sest kabelisse jõuame me kõik niikuinii. Enne surma on oluline vaid see, kas me oleme osanud elu ja asju, mis meil on, nautida.
Emptiness is filling me
Viimasel ajal olen hakanud vaikselt mõtlema sellele, kuhu mu elu mind veab. Pangatellergi hakkas mu uhke mastercardi üleandmisel pommitama pensioniküsimustega. Kes kurat nii kaugele mõtleb? Ilmselgelt mitte mina.
Kellele seda pensionit üldse vaja läheb, kui ma juba 20neselt mõtlen kuuse alla elama minemisest, sest no ma tõepoolest ja päris ausalt ei kujuta ettegi, mis üldse saama hakkab. Töötada ma enam ei taha, koju minna ei viitsi ja edasiõppimiseks pole otsustusvõimet.
Olen täielikus tühjuses, sest mul pole mitte midagi. Samas ma ei tahagi midagi. Või oletame, et tahan, aga siis jälle ei taha. Nii see eluke veereb ja veereb, ja kui ma veel palju krõpsu söön ja mõtlen elu üle, siis veeren varsti mina ka.
Järelikult peab ühe tegevuse ära jätma - pole mõtet mõelda.
Subscribe to:
Comments (Atom)